Abivahendi süsteemis on tõsiseid kitsakohti

Eesti Puuetega Inimeste Koda  (EPIKoda) pöördus 8. veebruaril Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti poole seoses abivahendite süsteemi korralduses esinevate murekohtadega. Leiame, et abivahendite kättesaadavus peab muutuma neid vajavatele inimestele senisest ladusamaks, vajaduspõhisemaks ja võrdsemaks.

Mis teeb meid murelikuks?

  1. Abivahendite hüvitamise piiramine alates 01.02.2018. veebruarist 2018 peatati tähtajatult hüvitised sellistele abivahenditele, mille puudumine ei takista iseseisvat toimetulekut ega tekita täiendavaid tervisekahjusid ja/või mille kasutamiseks on võimalik alternatiive leida või soetada tavakaubandusest.  Oleme rahulolematud, et teatud abivahendite grupid on suletud teadmata ajaks ja puudub selgus, kui kauaks piirangud kehtima jäävad. Kahetsusväärne on ka asjaolu, et muudatus viidi ellu puuetega inimeste esindusorganisatsioone otsustusprotsessi kaasamata.
  2. Abivahendite soodustingimustel kättesaadavus statsionaarselt ravilt kodusele ravile siirdujatele. Olles sama teema tõstatanud juba 2017. aasta mais, kuid seni lahendusteta, juhime uuesti tähelepanu probleemidele soodustingimustel abivahendite kättesaadavusega inimestele, kes vajavad abivahendit trauma- või ravijärgselt. Oleme seisukohal, et probleem tuleb lahendada tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna aktiivses koostöös.
  3. Abivahendite andmekogu sisustamine. Abivahenditega tegelevate ettevõtete poolt andmete kandmine meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogusse on olnud väga tagasihoidlik ning andmekogu ei täida oma rolli. Seetõttu on abivahenditest turuülevaate saamine jäänud ebaõiglaselt suures mahus puuetega inimeste ja nende pereliikmete õlgadele. Küsime, miks on abivahendite kandmine registrisse olnud siiamaani ettevõtete poolt tagasihoidlik ning millised on Sotsiaalministeeriumi edasised sammud olukorra lahendamiseks.
  4. Isikliku abivahendi kaart. Paberkandjal isikliku abivahendi kaardi kasutamine tekitab liigset ja ebamõistlikku koormust, elektrooniliselt vastav info osapoolte vahel ei liigu. Näiteks kaardi esmasel taotlemisel tuleb lisaks arsti või spetsialisti külastamisele taotlejal minna füüsiliselt Sotsiaalkindlustusametisse kohale. Lisaks peab abivahendeid soetama minnes kaart alati kaasas olema, näiteks ka igakuiseid mähkmeid ostes. Samuti nõutakse kallimate abivahendite ooteajaga tellimisel abivahendi ettevõttest, et taotleja viiks abivahendi kaardi ettevõttesse füüsiliselt kohale lausa kahel korral – abivahendi tellimust esitades ning abivahendit kätte saades. Küsime, millal on plaanis viia isikliku abivahendi kaart digitaalsele kujule, mis vähendaks sihtgrupi liigset ja ebamõistlikku haldus- ja ajakoormust.
  5. Abivahendite kättesaadavus hoolekandeasutuses elavatele inimestele. Tuletame meelde, et lahendamata on hoolekandeasutuses elavate inimeste ebavõrdne kohtlemise abivahendite kättesaadavusel võrreldes kodus elavate inimestega. Vastava seisukoha on esitanud ka õiguskantsler 17.10.2017. Kui kodus elavale inimesele abivahendi soetamisel kaetakse riigi poolt suur osa selle ostu- või üürihinnast, siis inimene, kes elab üldhooldekodus või mõnes muus hoolekandeasutuses, abivahendi soetamiseks või üürimiseks samasugust toetust ei saa. Loodame, et antud kitsaskoht saab peagi Riigikogu poolt sotsiaalhoolekande seaduse § 47 lõige 3 muutmisega põhiseadusega kooskõlla viidud.
  6. Lisaks tundsime huvi, miks ei ole arvestatud Eesti Pimedate Liidu ettepanekutega lisada teatud abivahendigruppide puhul määrajate ringi perearst ning taastada hüvitatavate abivahendite nimekirjas teatud abivahendigruppide loetelu.